Väino Paju
14. veebruar 1957 – 28. oktoober 2025

Lahkunud on tubli koolimees, hea kolleg ja sõber, üks Kuressaare Hariduse Kooli raudvara. Ega me keegi oma sünni või siit ilmast minemise kuupäeva ei vali. Ei teatud tol kaugel 1957. aastal Järva-Jaanis, kus Väino ilmavalgust nägi, ega mujal Eestis, et kunagi aastate pärast hakatakse seda päeva sõbrapäevana tähistama. Aga Väino jaoks justkui loodud. Sõber oma sõpradele, oma kolleegidele ja kaasteelistele.

Saaremaale jõudis ta pärast Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetamist, kus õppis   poiste tööõpetuse ja füüsikaõpetajaks. Aga ei tulnud Saaremaale mitte kohe. Kõigepealt oli Tamsalu kool, siis sõjaväeteenistus ning selle järel jõudis oma abikaasa kodulinna Kuressaarde, kuhu jäi koolitööd tegema enam kui neljakümneks aastaks.
Esimeseks töökohaks sai tolleaegne 8-klassiline kool. Et sel koolil oma töökoda polnud, toimusid tunnid praeguses Hariduse koolis. Ja kui selle kooli kauaaegne tööõpetuse õpetaja Hans Niit pensionile jäi, võttis Väino tema ameti üle. Aga ei teinud mitte ainult seda. Pikki aastaid toimetas see väga töökas mees kahes koolis, olles ühtaegu nii Hariduse Kooli, mis küll erinevaid nimesid kandnud,  ning Kuressaare Vanalinna Kooli õpetaja. Suurepärased oskused, ilu ja täiuslikkuse taotlus, täpsus – need on küllap mõned märksõnad, mida võisid mõelda need inimesed, kes iga-aastast õpilastööde näitust külastasid. Ja oli, mida vaadata, mida imetleda. Kust need oskused siis poisteni jõudsid? Küllap ikka Väino käest.  

Vaatamata väga suurele töökoormusele suutis ta muulgi moel kooliellu panustada. Tegi mitmeid aastaid hoolduselektriku tööd, juhtis, parandas ja putitas kooli veoautot. Andis selgi moel endast maksimumi. Ning leidis aega ka kolleegide aitamiseks nii nõu kui jõuga. Vist ei osanud öelda ei. Tegi ja toimetas. Aga ka pere, lapsed ja lapselapsed olid talle väga olulised. Nüüd peate temata hakkama saama.

Head teed Sulle sinna, millest meie, mahajääjad midagi ei tea.